Sügismeeleoluks

         Kanarbik
        Arvi Siig

Siis, kui kaskedel koltuvad lehed,
õied närtsitab hallane öö,
loodust üksinda kanarbik ehib,
järjest rohkem ta õitsele lööb.
       Rabamändides nutavad tuuled,
       tusas tuiskavad lagedal sool.
       Aga kanarbik janused huuled
       neile sirutab lõõskavas voos.
 Sompus taevakaar päikese peidab
 temalt hellust need õied ei saa,
 aga siiski nad suudavad leida
 päevasoojuse turbasest maast.
       Õitseb kanarbik! Lõputult loidab,
       kuigi õhus on närtsitav tulv.
       Tal on endale, sullegi hoida
       jäisteks viivudeks südametuld.